kogunemisõigus

Kogunemisõigus, ehk õigus rahumeelseks koosolekuks ja meeleavalduseks, on üks põhiseaduslikest inimõigustest. See tagab isikutele võimaluse vabatahtlikult koguneda, väljendada arvamust ja protestida rahumeelselt ning moodustada või liituda gruppidega, mis jagavad sarnaseid vaateid. Õigus hõlmab nii spontaanseid kui organiseeritud kogunemisi avalikes ruumides.

Õiguslik raamistik Eestis põhineb riigi põhiseadusel ning rahvusvahelistel inimõiguste lepingutel, eeskätt Euroopa inimõiguste lepingul. Praktikas reguleeritakse kogunemisõigust peamiselt seadusandlike normidega, mis käsitlevad kogunemiste korraldamist, teavitamist ja turvalisust. Suuremate kogunemiste korral võivad kohalikud või riiklikud ametivõimud anda tingimusi või nõuda teavitust ning kehtestada piiranguid avaliku korra, tervise ja teiste inimeste õiguste kaitseks. Kõik piirangud peavad olema seadusegaettenähtud, proportsionaalsed ning vajalikud demokraatlikus ühiskonnas, ning nende eesmärk ei tohi olla tegelik süstemaatiline õiguste piiramine.

Piirangud ja kontrollid tuleb rakendada võrdselt ning ilma diskrimineerimise või ebaõiglaste kahtlusteta. Käitumisnõuded rõhutavad rahumeelsust: vägivald, ähvardused ja illegaalne tegevus võivad viia kogunemise keelustamise või muude õiguslike tagajärgedeni. Kogunemisõigus on tihedalt seotud sõnavabaduse ja ühinemisvabadusega ning nende piire nähakse koos solvava ja õiguste tasakaalustamise kontekstis.

Ajalooliselt on kogunemisõigus arenenud demokraatia arenduste jooksul ning on endiselt oluline vahend avaliku arvamuse väljendamiseks, valitsuse kontrollimiseks ja ühiskondlike muutuste esilekutsumiseks.