kliimaklassifikatsiooni

Kliimaklassifikatsioon on süsteem, mille abil jagatakse ja kirjeldatakse Maa kliima suuremate mustrite alusel. See tugineb pikaajaliste ilmastikutingimuste andmete analüüsile, kus arvestatakse temperatuuride ja sademete jaotust aastas ning nende muutuste ulatust ajas. Eesmärk on pakkuda võrreldavat klassifikatsiooni erinevate piirkondade vahel ning aidata mõista keskkonna- ja ökoloogilisi tegureid, planeerimist ning kliimamuutuste mõju.

Kõige laialdasemalt kasutatav on Köppeni kliimaklassifikatsioon, mis jagab kliima suurtesse tüüpidesse tähistega A (troopne), B (kuiva kliima), C (mõõdukas), D (külm kontinentaalne) ja E (polaarne), lisanduvad alamtüübid nagu Af, Am, Aw ning erinevad temperatuuride ja sademete kombinatsioonid. Lisaks on kasutusel teised süsteemid, näiteks Thornthwaite'i niiskusindeks, mis rõhutab niiskuse rolli jaotuses, ning mõned muud piirkondlikud või spetsiifilised klassifikatsioonid.

Klassifikatsiooni rakendamiseks kogutakse ja töödeldakse pikaajalisi andmeid; esmatähtsad on aastane keskmine temperatuur ja sademete kogus ning nende hooajaline jaotus. Köppen’i ja sarnaste süsteemide abil määratakse piirkonna peamine kliimatüüp; näiteks Eestis iseloomustab kliimat sageli märg kontinentaalne tüüp (Dfb) koos külmade talvede ja suhteliselt jahedate suvedega.

Kliimaklassifikatsioonid on väärtuslikud tööriistad maastikukujunduses, põllumajanduses, linnaplaneerimises ning kliimamuutuste hindamisel. Nende peamised piirangud on, et need on lihtsustatud mudelid, mis ei püüa eristada mikrokliima, väikseid lokaalsete tegurite mõjusid ega täpseid trendivahedusi. Seetõttu tuleb tulemusi kasutada koos täpsemate analüüside ja ajas laiendatud andmetega.