kirjanduskriitikas

Kirjanduskriitika on kirjandusteoste analüüsi ja hindamise praktika, mis uurib teose vormi ja keelt, teemat ning ajaloolist ja kultuurilist konteksti. Kriitika püüab selgitada teose tähendust, mõju ning seda, kuidas see suhtleb lugejaga ja teiste tekstidega.

Kriitika kasutab erinevaid teooriaid ja meetodeid: lähedase lugemise (close reading) tehnikat, vormi- ja stiilianalüüsi, temaatilist ning kontekstuaalset ülevaadet. Teooriad hõlmavad formalismi, hermeneutikat, strukturalismi ja poststrukturalismi, samuti kaasaegseid lähenemisi nagu feminism, postkolonialism ja lugeja vastuvõtu teooria.

Eesti kontekstis on kirjanduskriitika olnud osa rahvusliku kultuuri ja kirjanduse kujunemisest. 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse kriitilised kirjutised aitasid ühiskondlike küsimuste valguses mõtestada tekste; hiljem on kriitika laienenud ning kaasanud erinevaid žanreid ja teoreetilisi suundi.

Kriitika on oluline kanal nii kirjandusteadlastele kui laiemale lugejaskonnale. See asetab teose ajaloolisse ja kultuurilisse konteksti, hindab kunstilist kvaliteeti ning arutab teksti ideoloogilisi ja eetilisi aspekte. Avalikus arutelus ja õppetöös kujundab kriitika kirjanduse vastuvõttu ja kanoni kujunemist.

Kaasaegne kriitika hõlmab digitaalset keskkonda: veebikirjutisi, blogisid ja sotsiaalmeediat, mis soodustab tõlgenduste jagamist ning laiemat osalusprotsessi, kuid võib tuua kaasa kiirustamist ja arusaamade polariseerumist.