kiirsõnumite

Kiirsõnumid ehk SMS (Short Message Service) on mobiilsidevõrkude kaudu kahe mobiilseadme vahel edastatavate lühikeste teksti- või märkusõnumite süsteem. Sõnumid on tavaliselt mõeldud kiireks ja lihtsaks teabevahetuseks ning neid saadetakse ja vastu võetakse mobiiltelefonide või muude sõnumiseadmete vahel. Kirjeldus hõlmab nii üheainsa sõnumi kui ka grupisõnumeid ning neid kasutatakse nii isiklikuks kui ka äriliseks kommunikatsiooniks.

Ajaloost: Esimesed kiirsõnumid hakkasid laialdaselt levima 1990-ndatel, kui GSM-võrgud muutusid üldkasutatavaks ja standardid võimaldasid lühikeste sõnumite edastamist. Esmane SMS oli lühike ja lihtne, kuid ajapikku täiendati funktsioone ning sünkroonitud või kohandatud teenused levisid erinevates maailmades laiemale kasutajaskonnale.

Tehnilised aspektid: Kiirsõnumid edastatakse tavaliselt 7-biti GSM-kodeeringu või UCS-2/Unicode kodeeringu abil. Põhitoiming on lühikese sõnumi saatmine võrkude vahel, millele järgneb vastuvõtja seadmest kuvamine. Maksimaalne teoreetiline pikkus ühe sõnumi kohta on 160 märki (7-bit) või 70 märki (UCS-2); pika sisu korral osadatakse sõnum ja rebitakse kokku telefonis. Sõnumite saatmine on tavaliselt tasuline teenus ning mõnel juhul on võimalik saada teavituste kinnitus.

Kasutus ja mõju: SMS-id on püsivalt peamiseks isikliku ja äriteabe kanaliks paljudes riikides, kasutusel OTP-koodide, pangateenuste teavitus­teadete ja muude olekuteavituste edastamiseks. Kuigi mobiilirakendused ja internetipõhised sõnumiteenused on populaarsed, jääb SMS laialdaselt kättesaadavaks ja toimivaks alternatiiviks neile.

Turvalisus ja privaatsus: SMS ei paku vaikimisi lõpp-kaitset ja sõnumite sisu võib olla haavatav valehäälestuste või võrgu-tingimuste korral. Sõnumite metadata (saatekava, saatja jne) võib olla jälgitav. End-to-end krüpteerimine ei ole vaikimisi saadaval ning suuremad kasutusvõimalused on turvaparandustega seotud.