keevitusprotsessides

Keevitusprotsessid hõlmavad meetodeid metallide või termoplastide püsivaks ühendamiseks, kuumutades neid sulamispunktini ja võimaldades neil jahtudes ühte materjali moodustada. See protsess loob tugeva liite, mis on sageli sama tugev kui ühendatavad ematerjalid. Erinevaid keevitusmeetodeid on välja töötatud erinevate materjalide, rakenduste ja nõutava tugevuse jaoks.

Tavalisemad keevitusprotsessid hõlmavad kaarkeevitust, kus elektrienergia tekitab kaare, mis sulatab metalli. Gaasmetalli kaarkeevitus (GMAW), tuntud ka kui MIG-keevitus, kasutab pidevat traatsöötu ja kaitsegaasi, et kaitsta keevituskohta õhu saastumise eest. Gaas-volframi kaarkeevitus (GTAW), tuntud ka kui TIG-keevitus, kasutab mittesöötvat volframist elektroodi ja kaitsegaasi, võimaldades suuremat kontrolli ja puhtamaid keevisõmblusi. Varjestatud metallkaarkeevitus (SMAW), tuntud ka kui MMA-keevitus, kasutab kaetud elektroodi, mis sulab ja loob samal ajal kaitsegaasi.

Lisaks kaarkeevitusele on olemas ka vastupanu keevitusprotsessid, nagu punktkeevitus, kus vool läbib ühendatavaid metallitükke, tekitades kuumust ja sulatades need punktis. Laserkeevitus kasutab kõrge energiaga laserikiirt materjalide sulatamiseks ja ühendamiseks, pakkudes suurt tähelepanu ja minimaalset kuumutatud tsooni. Ultraheli keevitus on meetod, mida kasutatakse peamiselt plastide keevitamiseks, kus kõrgsageduslik vibratsioon tekitab kuumust ja ühendab materjalid.

Igal keevitusprotsessil on oma eelised ja piirangud, mis teevad selle sobivaks teatud tüüpi materjalide ja konstruktsioonide jaoks. Materjali tüüp, paksus, nõutav tugevus ja keevituskeskkond mõjutavad keevitusmeetodi valikut.