kaitsekihtidest

Kaitsekihtidest on pinnale kantud või tekkinud kihid, mis kaitsevad materjali kahjustuste eest ja pikendavad selle kasutusiga. Need kihid võivad moodustada barjäärikihi, eraldades materjali keskkonnast, või muundada pinna keemilist koostist, et parandada vastupidavust. Kaitsekihtide eesmärk on vähendada korrosiooni, kulumist ning keemilise ja termilise stressi tekkimist ning parandada omadusi, nagu kõvadus või välimus.

Kaitsekihtide peamised tüübid hõlmavad barjäärikihte, konverteerimiskihte ja lisakihte. Barjäärikihid loovad tugeva füüsilise või keemilise tõkke keskkonna ja materjali vahele, näiteks värvi-, lakikihi või plastkile. Konverteerimiskihid teevad pinna keemilist muutmist ning suurendavad oksüdatsiooni- ja korrosioonikindlust. Ohvrikihid kaitsevad peamist materjali, kui kiht ise korrodeerub esimesena; näidetena kasutatakse galvaniseerimisel tsinki, mis kannab korrosiooni osa enda peale.

Kaitsekihtide moodustamine ja kasutus hõlmab erinevaid meetodeid. Elektrolytiseerimine (galvaniseerimine) ja anodeerimine on levinud keemilised teed; keemiline konverteerimiskate (nt fosfaat- või kromaatkattega) muudab pinna keemilist koostist; lisaks kasutatakse füüsikalisi meetodeid nagu PVD/CVD või termiline sprayi. Kaitsekihtide valik sõltub keskkonnast, töökohustustest, temperatuurivahemikust ja hinnast.

Kaitsekihtide mõistmine on oluline materjalide vastupidavuse ja eluea optimeerimiseks, eriti întâsatel ja tööstuslikes rakendustes. Regulaarne hooldus ning sobiva katte tüübi valik aitab vältida vara liigset kulumist ja rikkeid.