kõneviisist

Kõneviisist, või mood, on grammatiline kategooria, mis väljendab kõneleja vaatepunkti või suhtumist väidetesse. Eesti keeles eristatakse erinevaid kõneviise, mis kirjeldavad tegelikkust, võimalust, soovitud või käsitletavat tegevust ning korraldavad lause tähendust.

Peamised kõneviisid on indikatiiv, tingiv ning käskiv, ning lisandub optatiivne või võimaluslik mood. Indikatiiv on kõige tavalisem mood ja seda kasutatakse faktide ning tavapäraste teadete väljendamiseks. Näide: Ma lähen kooli. Tingiv või tingimuslik mood väljendab hüpoteetilist või vastavalt lahtist tegevust, sageli lausetes, mis sisaldavad tingimuslauset: Ma sõidaksin, kui mul oleks vaba aeg. Käskiv mood väljendab käske või korraldusi: Mine kohe! Optatiivne või võimaluslik mood ilmneb soovide või võimalike sündmuste väljendusviisina, näiteks Olgu see nii või Kui ta tuleks, oleks hea.

Moodide kasutus on seotud lausete struktuuri ja ajaga: erinevad moodide vormid võivad tähendada erinevaid aega ja realisust ning võivad esineda nii peamisõnade kui ka alistuvates lausetes. Kokkuvõtvalt aitab kõneviis muuta lause suhtumist asjaoludesse ja näidata, kas väide on tegelikult toimuv, võimalik, soovitud või käskiv.

Sõna kõneviisist on grammatika kontekstis tavaliselt kasutatav nimetus kõneviiside grammatilisele tähendusele ning genitivis „kõneviisist” viitab sellele, et kirjanduses või õpikutes käsitletakse kõneviise ja nende omadusi. See termin on tihti kasutatav terminoloogias, kus kirjeldatakse kõneviiside süsteemi üldist olemust.