interjektsioonides

Interjektsioonid on eraldiseisev sõnavorm, mis väljendab kõneleja emotsiooni, reaktsiooni või tähelepanu. Nad ei täida tavapäraseid lause osade rolle ning neid ei kasutata lause argumendina ega määramisel. Interjektsioonide põhifunktsioon on väljendada afektsiooni või suhtumist ning nende tähendus sõltub sageli kontekstist ja intonatsioonist.

Oma vormilt on interjektsioonid tavaliselt lühikesed ja muutumatud; nad võivad olla heliliselt märgitud või onomatopoeetilised. Kirjas ilmuvad nad tihti hüüumärgiga ja esinevad üksiktähe või lühikeste lausete kujul, mis seavad neid eraldi tähelepanu keskmesse lause struktuuris.

Funktsioonide poolest jagunevad interjektsioonid erinevatesse alamkategooriatesse: emotsionaalsed väljendused (näiteks üllatus või rõõm), tähelepanu kutsuvad vormid (hei, oh), ja vastused või hääletused (jah, ei). Mõnel juhul võib interjektsioon täita ka discursive või tonaalseid rolle, rõhutades kõneleja suhtumist või ootust.

Eesti keeles on ilmekad näited interjektsioonidest: Oh!, Oi!, Vau!, Hei!, Noh!, Jah!, Ei! ja mitmed teised. Nad esinevad peamiselt kõnes ja kirjanduses, kus nad annavad helget toonust ning korduvad vestluste või dialoogide jõulisust. Kirjanduslikult kasutatakse neid sageli stiililise efektina, kuid formaliseeritud tekstides esinevad nad piiratumalt.

Interjektsioonid on üldine nähtus paljudes keeltes; nende funktsioonid ja vormid võivad keeles või dialektis varieeruda, kuid põhieesmärk jääb samaks: väljendada kõneleja emotsiooni, reaktsiooni või tähelepanu.