inseneriteadus

Inseneriteadus on inseneriteaduse valdkond, mis uurib insenerlike süsteemide ning protsesside aluseks olevaid põhimõtteid ning nende rakendamist. See ühendab loodusteaduslikke ja matemaatilisi meetodeid inseneritööga, et mõista, kirjeldada ja optimeerida tehnilisi nähtusi ning toota teadmisi, mis juhendavad disaini, parandavad toimivust ja tagavad ohutuse.

Valdkond hõlmab mehaanika ja materjaliteaduse, termodünaamika ja energiakasutuse põhimõtteid; elektri-, elektroonika- ja kontrolliteooriad; arvutuslikke meetodeid ning süsteemide optimeerimist ja usaldusväärsuse analüüsi. Selle uuringud ja rakendused kattuvad tootmise, hoonete ja transporti ning energiasektori valdkondadega.

Uurimismeetodid hõlmavad teooriamõõtmist ja modelleerimist, katsetamist, simulatsiooni ja andmete analüüsi. Tulemused kinnistuvad laborite katsetes ning simuleeritud ja testitud prototüüpides.

Hariduslikult on inseneriteadus sageli osa kõrgkoolide inseneriteaduse või tehnika alg- ja rakendusteaduste programmidest ning toimib tihedas koostöös tööstuse ja akadeemiliste asutustega. Ajalooliselt tekkis see valdkond 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi jooksul laienes, kasutusele võttes ja arendades matemaatika ja arvutuslike meetodite rolli inseneritegevuses.

Kokkuvõttes on inseneriteadus vahend tehniliste süsteemide mõistmiseks ja arendamiseks ning tehnoloogia ja tootmise edendamiseks.