inkubeerimisaeg

Inkubeerimisaeg ehk inkubeerimisperiood on ajavahemik haiguse põhjustava patogeeni sisenemisest organismi kuni esimeste sümptomite ilmnemiseni. See aeg sõltub patogeenist ning võib olla lühem või pikem. Inkubeerimisaeg hõlmab patogeeni paljunemist ja keha immuunreaktsiooni alustamist, kuid sümptomite avaldumiseni kuluv täpne kestus ei pruugi olla konstantne.

Inkubeerimisaja määravad mitmed tegurid, sealhulgas patogeeni omadused, infektsioonitee (hingamisteed, seedetrakt, limaskestad jne), ning hosti vanus, tervislik seisund ja immuunvastus. Mõnel juhul on inkubeerimisaeg suhteliselt täpne ja keskne väärtus, teistel juhtudel on see laiem ja jaguneb tõenäosusjaotusega.

Infektsiooni jälgimisel ja kontrollimisel mängib inkubeerimisaeg olulist rolli: see aitab määrata karantiini kestust, kontaktide jälgimise ulatust ja riskihindamist ning mõjutab otsuseid epideemiate ohjamisel.

Erinevate haiguste inkubeerimisaeg erineb märkimisväärselt. Näiteks gripil on inkubeerimisaeg tavaliselt 1–4 päeva; COVID-19 puhul 2–14 päeva (mediaalselt umbes 4–5 päeva); leetel 10–14 päeva; tuulerõugel 10–21 päeva; noroviirusel 12–48 tundi. Tuberkuloosi puhul võib inkubeerimisaeg olla pikem ja ulatuda nädalatest aastatesse, kuna see hõlmab latentse infektsiooni perioode ja hilisemat aktiivset haigust. Inkubeerimisaeg annab olulisi vihjeid haiguste leviku ja ennetustegevuste kavandamisel.