inimkäitumine

Inimkäitumine viitab üksikisikute mõistuse, emotsioonide ja tegevuste kogum, mis avaldub sotsiaalse suhtluse tingimustes. See hõlmab nii käitumuslikke reaktsioone kui ka neid mõjutavaid sisemisi protsesse ning on kontekstispetsiifiline, muutudes kultuuri, olukorra ja ajalooga haakudes.

Tegurid, mis inimkäitumist mõjutavad, jagunevad sageli mitme taseme vahel: bioloogilised (geneetika, neurotransmitterid, areng), kognitiivsed protsessid (tõlgendused, ootused, tähelepanu, mälu), sotsiaalne õppimine ja mudeldamine, kultuurilised normid ja väärtused ning keskkond, sealhulgas kasvatamine, pere ja kogukonna mõju.

Teoreetilised lähenemised hõlmavad mitmekülgset arusaama. Sotsiaalpsühholoogia uurib, kuidas gruppide mõju ja sotsiaalsed rollid kujundavad üksikisikute käitumist (nt konformsus, rollid, stereotüübid). Arengupsühholoogia ja evolutsiooniline psühholoogia selgitavad, kuidas käitumine muutub elutsükli jooksul ja millised omadused võivad ellujäämist ja reprodutsiooni soodustada. Käitumuslikud lähenemised rõhutavad õppimise rolli, samas kui kognitiivne psühholoogia keskendub mõtlemisele ja otsustamisele. Klassikalised näited, nagu konformsus (Asch), kuulekuse (Milgram) ja sotsiaalne õppimine (Bandura), on aidanud mõista, kuidas õppimine ja sotsiaalne mõju toimivad.

Uurimine ja hindamine põhinevad vaatluse, enesearuannete ja katsete kombinatsioonil; eetika ning osalejate heaolu on keskse tähtsusega. Inimkäitumise uuringud annavad teadmisi hariduses, töös, tervises ja ühiskonnas ning aitavad kujundada poliitikaid, psühholoogilist tuge, koolitusprogramme ning sotsiaalseid algatusi.