infrastrukturisüsteemide

Infrastrukturisüsteemide mõiste viitab omavahel seotud võrgustikule ja rajatistele, mis tagavad ühiskonnale esmatarbe- ja tugiteenused. Need hõlmavad energiasüsteeme koos tootmise, ülekande ja jaotuse ning tarbimisega; transporti ja logistikat (maanteed, raudtee, sadamad, lennujaamad); veevarustust ning reovee- ja kanalisatsioonisüsteeme; jäätmete kogumist ja töötlemist; side- ja infotehnoloogiaid (telekommunikatsioonid, internet ja andmeside); ning sotsiaalset infrastruktuuri (koolid, haiglad ja avalikud teenused).

Valdkonnad hõlmavad energiasüsteeme koos tootmise, ülekande ja jaotuse ning tarbimisega; transporti ja logistikat (maanteed, raudtee, sadamad, lennujaamad); veevarustust ja reovee- ning kanalisatsioonisüsteeme; jäätmete kogumist ja töötlemist; side- ja infotehnoloogiaid (telekommunikatsioonid, internet ja andmeside); ning sotsiaalset infrastruktuuri (koolid, haiglad ja avalikud teenused).

Planeerimine on pikkajaline ja multidistsiplinaarne protsess, mis hõlmab ruumiplaneeringut, riskianalüüse, kriisivastust ja kriitilise infrastruktuuri kaitset. Reguleeriv raamistik hõlmab riiklikke ja Euroopa Liidu standardeid ning Eesti standardeid.

Operatsioonide juhtimiseks kasutatakse juhtimissüsteeme (nt SCADA), andmepõhiseid analüüsivahendeid ja digitaalseid kaksikuid, mis parandavad võrgustiku usaldusväärsust ja efektiivsust.

Vastupanuvõime on infrastruktuuride võime taluda ja kiiresti taastuda loodusõnnetustest, katkestustest ja küberrünnakutest. Jätkusuutlikkus keskendub energiasõltuvuse vähendamisele, taastuvenergia integreerimisele, energiatõhususele ja ringmajanduse põhimõtete rakendamisele.

Näitena on infrastruktuuri küljed Eestis elektrivõrk, teed ja raudtee, joogivesi, kanalisatsioon ning telekommunikatsioonivõrgud.