inflektsioonivormide

Inflektsioonivormid on sõnade konkreetseks väljendamiseks muutunud kujud, mis kajastavad grammatika omadusi. Iga inflektsioonivorm vastab kindlale kombinatsioonile kategooriatest nagu arv, kääne, aeg, isik ja mood. Need vormid moodustavad sõna paradigmma ja võimaldavad lauses täpsustada, kellele või millele taust on seotud, millises ajas ja millises suhtes osalevad.

Nimisõnadel, asesõnadel ja omadussõnadel inflektub arvu ja käänete kaudu. Tegusõnad moodustavad vormid aja, kõneviisi, isiku ja arvu alusel. Näiteks tegusõna tegema vormid sisaldavad „teen“ (1. isik, olevik, ainsus) ja „tegin“ (1. isik, minevik). Inflektsioonid annavad lausele struktuuri ja tähenduse, näidates, kes teeb, millal ja kuidas.

Paradigma hõlmab kõiki sõna inflektsioonivorme; mõned vormid on regulaarse lõpp- või vabatahtliku tähendusega, teised ebaregulaarse päritoluga. Erinevates keeltes on inflektsioonivormide hulk ja keerukus erinevad: mõnel keelel on rikkalik, morfeemidele tuginev süsteem, teisel võib kasutada rohkem analüütilist moodi (abi-verbide, ajavormide nimetamisel).

Seos lause struktuuri ja semantika vahel on otsene: inflektsioonid tähistavad subjekti ja objekti rolle, aega, moodi ning teiste lause elementide suhteid. Morfoloogia ja sünantsi koostöös saavad inflektsioonivormid lausele täpsuse ja loomulikkuse.