inflektsiooni

Inflektsioon (inflection) on keeleline protsess, mille käigus sõnad muunduvad vormideks, et väljendada grammatikalisi kategooriaid ja semantilisi suhteid lauses. See hõlmab nimisõnade, omadussõnade ja asesõnade käänamist ning tegusõnade konjugatsiooni, samuti erinevaid vorme aja, kõneviisi, isiku ja arvu näitamiseks. Inflektsioon võimaldab lause tähenduse selgemaks muutmiseks kasutada erinevaid sünnistruktuure sõltuvalt kontekstist.

Nimetus “inflektsioon” tuleb ladina keelest inflectere ‘painutada’ ja flexio ‘painutamine’, ning on laenatud paljudest keeltest. Mõiste tähistab sõnavormi kohandamist vastavalt lause rollile ja kontekstile. Erinevates keeltes võib inflektsioon toimuda erineval viisil: mõnes keeles mängivad sõnade järjekord ja märgid (nt suffiksid või jäätmed) koos.

Nimisõnade ja asesõnade inflektsiooniks nimetatakse deklineerumist ehk käänemist: nimisõnad muunduvad käänetes, mis näitavad omastavat, osakaalu või muud seost. Omadussõnad kooskõlastuvad nimisõnaga omastuse ja arvu osas. Asesõnad moodustavad käänatavaid vorme, mis näitavad isikut ja arvu ning võivad asuda lause erinevates kohtades sõltuvalt kontekstist.

Tegusõnad aretatakse konjugatsiooniga: nad näitavad aega (olevik, minevik, tulevik), isikut ja arvu, kõneviise (indikaativ, imperatiiv, konditsionaal), ning sageli aspekti ja kaasatust. Näide: Estonian verb “olema” konjugeerub: olen, oled, on, oleme, olete, on.

Inflektsioon on oluline keeleline mehhanism, mis võimaldab paindlikku lause ehitamist ja mõistmist nii kirjanduses kui igapäevases kõnes.