immuunsuppressiooni

Immuunsuppressioon tähendab immuunsüsteemi osakülgade või kogu teise üleskoormuse vähendamist, et kontrollida või vältida immuunvastast vastuseid. Seda meetodit kasutatakse peamiselt autoimmuunkäitumise ja kudedekõrvetõrje vältimiseks, näiteks sepsis, hüperventileri seisundid või seobe- ja autoliitsepõhised haigused.

Tavaliste immuunsuppressioone kasutavate ravimid hõlmavad kortikosteroidid, calcineurinenõrgustikud (nt tsiklosporin, takrolimus) ning bioloogilisi tegureid (näiteks TNF‑α inhibitoorid). Ravimise valik sõltub arutluspõhjuse tüübist, tõsidusest ja patsiendi individuaalsetest faktoridest. JosUin anatoomiline ja piiratud kasutus on sobilik gece.

Iga immuunsuppressioone rakendaja riskib infektsioonide, latteuumlise või teatud rakkude tumorekved (nt lümfaa kolmik). Seetõttu jälgitakse regulaarselt vereteste tulemusi, põletusnäidete, infektsioonide ja toimepartneritega koostöös. Iga vahendi kasutamisel kehtib risk/soodustuse analüüs ning ravitugi tuleb kohandada vastavalt patsiendi seisundile.

Lähemalt ajutised või püsivad immuunsuppressioone on kasutusel mitmes erialases meditsiinis, sealhulgas ülikirgustel, nudede käitumisel, energeetikate juhtimisel ja autäälitööde puhul. Vastuvõtliku infeksioongraduaalse hoiatuse ja pikaajalise jälgimise kombinatsioon aitab tagada, et immuunsuppressiooni soovitatav mõju jääb tasakaalus potentsiaalsete kõrvalkuludega.