immigratsioonis

Immigratsioon on rahvusvaheline protsess, mille käigus inimene siseneb teise riigi territooriumile ning elab seal pikemat aega, sageli eesmärgiga saada püsiv elamisluba, tööd või perekonnaühendust. Immigrandid on need isikud, kes riiki sisenevad ja seal elama asuvad; vastupidine liikumine nimetatakse emigatsiooniks. Migratsioon hõlmab nii ajutisi kui ka püsivaid vorme ning hõlmab erinevaid kategooriaid, nagu töö, õppimine, perekonna taasühinemine ja varjupaik.

Põhjused immigratsiooniks jagunevad tavaliselt kaheks: pull- ja surujõud. Pull on riigi pakutav atraktiivsus: töövõimalused, parem elatustase, haridus ja turvalisus. Surujõud hõlmavad läheduse, majandusliku ebavõrdsuse, sõja või konfliktide ning kliimamuutuste põhjustatud kohanemishäireid koduriigis. Immigratsioon on sageli mitmekülgne: samaaegselt toimuvad nii tööjõuturu vajadused, pereühinemised kui ka õppimine.

Õiguslik raamistik erineb riigiti, kuid tavalised vormid hõlmavad elamis- ja töölubasid, püsiva elamisluba, varjupaika ning eriotstarbelisi valikuid nagu õppimine või kutseõpe. Euroopa Liidu ja teiste piirkondade riikides reguleeritakse migratsiooni sageli koordineeritult, kuid rakendused sõltuvad kohalikust seadusandlusest.

Integreerimine keskusteb keeleõppes, hariduses, tööhõives ja sotsiaalses kaasatuses. Keerukused võivad hõlmata diskrimineerimist, kultuurierinevuste koordineerimist ja avalike teenuste koormuse muutumist. Immigratsioon on dünaamiline nähtus, mis mõjutab demograafiat, majandust ja kultuuri ning reageerib maailma majanduslike ja poliitiliste muutuste lõimingule.