hõivamine

Hõivamine tähendab territooriumi kontrolli võõra jõu poolt, tavaliselt sõja ajal või konflikti järgsel perioodil. Hõivatud ala allub de facto okupeeriva riigi võimule ning selle riigi suveräänsuse teotuslik tunnustamine võib rahvusvahelises kontekstis erineda. Hõivamine võib olla ajutine või pikaajaline ning selle õiguslik mõju sõltub samm-sammult konkreetsetest rahvusvahelistest normidest ja kokkulepetest.

Rahvusvaheline õigus käsitleb hõivamist olukorrana, kus konflikti ajal kontroll territooriumi üle on võõrriigil, kes teostab haldust sealsete institutsioonide puudumisel või tugevasti piiratud juhendamisel. Okupeeriva riigi kohustused hõlmavad elanikkonna julgeoleku ja heaolu tagamist, inimõiguste austamist, humanitaarabi võimaldamist ning kohtu- ja varade väärkasutuse piiranguid. Annekteerimine ehk territooriumi omandamine või liitmine ühepoolse tegevusena on rahvusvahelise õiguse mõttes vaidlustatav ning tihti sarnaneb rahvusvahelise kriisiga.

Hõivamise vormid jagunevad peamiselt militaarseks okupatsiooniks ja ajutiseks administratiivseks kontrolliks; mõnel juhul võib hõivamine pikeneda ning viia pikemaajalise poliitilise või õigusliku tulemuse tekkeni. Hõivamise ajal võivad esile kerkida nii kohalike institutsioonide nõrkus kui elanikkonna life- ning majandustingimuste muutused.

Ajaloolised näited hõlmavad 1940. aasta Nõukogude hõivamist Balti riikides ning Teise maailmasõja ajal toimuvaid okupatsioone Euroopas, samuti 2014. aasta Krimmi annekteerimist ning selle järgseid arenguid Ida-Ukrainas. Hõivamise kontseptsioon on tänapäeval endiselt aktuaalne ning selle õigussüsteemid ja rahvusvahelised reaktsioonid on tihti teemaks rahvusvahelises diplomasias.