humanitaarõigust

Humanitaarõigus ehk rahvusvaheline humanitaarrõigus (IHL) on rahvusvahelise õiguse haru, mille eesmärk on piirata konflikti ajal kasutatavaid vahendeid ja viise ning kaitsta inimeste väärikust ja ohutust. Selle peamine eesmärk on vähendada sõjakaoseid ning tagada tsiviilisikute, haavatute ja sõjakuritegude ohvrite kaitse.

Allikad: Genfi konventsioonid I–IV ja nende protokollid, rahvusvaheline tavaõigus ning riikidevahelised lepingud. IHL kehtib nii rahvusvahelise kui mitte-rahvusvahelise konflikti korral; järgimist tegutsevad riigid, rahvusvahelised organisatsioonid ja humanitaarorganisatsioonid, eeskätt Rahvusvaheline Punase Risti Komitee (ICRC).

Kaitstatavad isikud ja asutused: tsiviilisikud, haavatud ja haiged sõdurid, vangi jäänud; meditsiini- ja humanitaarteenistuse töötajad. Kaitse alla kuuluvad haiglad, meditsiini‑ ja humanitaarabilahendused ning kultuuripärand. Kaitseembleemid hõlmavad Punast Risti ja Punast Poolkuud.

Põhiõigused ja keelud: eristus (lahingutegevus peab eristama sõjalisi sihte ja tsiviilisikuid), proportsionaalsus (kahju ei tohi ületada saavutatud sõjalist eesmärki) ning ettevaatus- ja kaitsemeetmed (vältida tarbetut kahju ning tagada ohutus). Keelatud on teatud relvad ja meetodid, mis põhjustavad liigset kannatust või piinamist.

Rakendamine ja vastutus: IHL kohaldub konfliktide ajal ning selle järgimist jälgivad riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid; rikkumiste eest on võimalik vastutada rahvusvaheliste tribunallide või riiklike kohtute kaudu. ICRC ja teised organisatsioonid mängivad olulist rolli abi pakkumisel ja õiguste järgimise edendamisel.