humanitaarõigusega

Humanitaarõigus, tuntud ka kui rahvusvaheline humanitaarõigus või relvakonfliktide õigus, on rahvusvahelise õiguse haru, mis reguleerib relvakonfliktide osaliste käitumist. Selle peamine eesmärk on piirata sõja laastavat mõju inimestele ja nende varale. Humanitaarõigus kehtib ainult relvakonfliktide ajal, mitte rahumeelsel ajal või sisemiste rahutuste korral, välja arvatud juhul, kui need rahutused on piisavalt ulatuslikud, et sarnaneda relvakonfliktiga.

Humanitaarõiguse põhiprintsiibid hõlmavad eristamist, proportsionaalsust ja ettevaatusabinõusid. Eristamine nõuab relvakonfliktis osalejatelt tsiviilisikute ja võitlejate ning tsiviilobjektide ja sõjaliste objektide vahelise erinevuse tegemist ja ainult viimastele rünnakute suunamist. Proportsionaalsus keelab rünnakud, mis võivad põhjustada tsiviilisikute kaotusi või kahju tsiviilobjektidele, mis oleksid liialdatud võrreldes eeldatava konkreetse ja otsese sõjalise eelise saavutamisega. Ettevaatusabinõud nõuavad, et pooled rakendaksid kogu teostatavaid ettevaatusabinõusid, et vältida või minimeerida tsiviilisikute kaotusi ja tsiviilobjektide kahjustamist.

Humanitaarõiguse peamised allikad on Genfi konventsioonid ja nende lisaprotokollid ning Haagi konventsioonid. Neid norme rakendavad ja nende järgimist jälgivad Rahvusvaheline Punane Rist, ÜRO ja rahvusvahelised kohtud. Humanitaarõiguse rikkumisi, nagu sõjakuriteod, käsitletakse rahvusvahelisel ja riiklikul tasandil.