gravüüris

Gravüür on intaglio (sügavtrükivõte), mille puhul kujutis süvendatakse metallplaadile, tavaliselt vask- või tsingile. Ink täidetakse süvenditesse ja pind pühitakse puhtaks; märg paberi surutakse metallplaadile spetsiaalse trükipressiga, nii et ink kantakse paberi peale. See tehnika võimaldab nii teravaid jooni kui ka peenikuid toonilisi varjundeid ning annab pildile tugeva kontrastsuse.

Gravüüri tehnikaid on mitu: otseplaadile graveerimine (line engraving), hapetamine ehk etšing, tooniliste alade loomine aquatintiga ning muud tehnikad nagu kuivgravüür (drypoint) ja mezzotint. Iga meetod loob omanäolise joonistuse ja varjutuse.

Gravüüri ajalugu ulatub 15. sajandisse Euroopas; see võimaldas kujutiste korduvat trükki ning oli oluline raamatute illustraatorite ja portreede koostamisel. 17.–18. sajandil ja hiljem kasutati gravüüri laialdaselt ning see sai oluliseks vahendiks kunstiprintide ning lõuendi reproduktsioonide avaldamisel. Tähtsad meistrid hõlmasid Albrechts Dürerit, Rembrandti, Francisco Goyat ja paljusid teisi.

Kaasaegses trükitehnikas on oluline fotogravüür (photogravure), mis ühendab fotograafiapõhise kujutise plaadi süvendisse ja tagab kõrgkvaliteetsed reproduktsioonid. Gravüür on tänapäeval viljeldav kunstiliik ning seda kasutatakse nii originaaltrükiste kui ka muuseumikogude ning galeriipraktika jaoks.

---