graveerimis

Graveerimis, ehk engraving, on protsess, mille käigus jäädvustatakse või luuakse kujundeid ja tekste kõva pinna mahutusse, eemaldades materjali, et kujutised oleksid süvenditena nähtavad. See on püsiv märgis, mis võib paikneda erinevatel materjalidel ja mida teostatakse erinevate meetoditega. Graveerimist kasutavad nii käsitööline kui ka masin, ning see hõlmab nii dekoratiivseid kui ka funktsionaalseid motive.

Tehnikad hõlmavad mehaanilist graveerimist, keemilist märgistamist ja lasergraveerimist. Mehaaniline graveerimine kasutab tööriistu nagu burinid või graversid, sageli käsitsi või masina abil, ja lõikab süvendeid. Kahemineetilist ja keemilist märgistamist kasutavad happed või ferri kloriid ning vastupinnad, mis kaitsevad piirkondi, et saavutada soovitud muster. Lasergraveerimine kasutab suunatud valguselähte materjali olulise või täieliku aurutamise teel. Lisaks on olemas mikroografeerimine, intaglio ja reljeefne graveerimine, mis määravad, kuidas kujundus pinnale kandub.

Materjalid varieeruvad metallist (terase, nikli, hõbeda ja kulla ala), vask- ja alumiiniumist, samuti kivist (marmorm või graniit), klaasist, puidust ja plastist. Gravuur on levinud kasutusvaldkondades, nagu ehted ja dekoratiivsed esemed, mälestusmärgid ja Tombstone’id, mündid ja medalid, märgistused ja nimeplaadid, tööriistad ning elektroonilised või katted-tehnilised tähistused.

Ajalooliselt on graveerimine olnud oluline nii kunstilise kujutise kui identiteedi väljendamisel ning tänapäeval jätkub selle roll isikupärastamisel ja funktsionaalsel märgistamisel erinevate materjalide peal.