gestatsioonidiabeeti

Gestatsioonidiabeet (GDM) on glükoositaluvuse häire, mis tekib raseduse ajal ja mida naine tavaliselt enne rasestumist ei kogenud. Platsenta tekitatavad hormoonid suurendavad insuliiniresistentsust ning kui beeta-rakud ei suuda glükoosi piisavalt efektiivselt kasutada, tõusevad veresuhkru tasemed. GDM-i levimus varieerub populatsioonide kaupa, kuid see kujutab endast raseduse ajal esinevat glükoosimetabolismiga seotud seisundit.

Diagnostika ja rutiinne jälgimine toimub tavaliselt raseduse ajal 24.–28. nädalal. Diagnostika põhineb glükoositaluvuse testidel: võib kasutada üheetapilist 75 g OGTT-d (glükoositaluvuse test) või kaheaastast/kahe- või kolnetunnist 100 g OGTT-d vastavalt juhistele. Ka skriinimiseks võib kasutada 50 g glükoosilaengu testi, millest positiivne tulemus viib edasi kinnitavale OGTT-le. Olulised riskigrupid ja juhtudel on kontrolli järjepidevus individuaalselt reguleeritav.

Ravi eesmärk on saavutada normoglykeemia raseduse ajal, säilitades ema ja loote ohutu arengu. Esmane ravi on elustiil: tasakaalustatud toitumine ja regulaarne füüsiline aktiivsus. Veresuhkru enesejälgimine on vajalik; kui eesmärkide täitmine ei õnnestu, kasutatakse insuliini; mõnel juhul võivad olla kaalutletud suukaudsed ravimid nagu metformiin või glibenklamiid. Sihtväärtused varieeruvad juhiste järgi, kuid sageli on eesmärk fasting: <5.3 mmol/L, 1 tunni postprandiaalne <7.8 mmol/L ja 2 tunni postprandiaalne <6.7 mmol/L.

Tüsistused ja järelhooldus: GDM suurendab raskemate sünnitustingimuste ja vastsündinute komplikatsioonide riske ning suurendab ema preeklampsia riski. Pärast sünnitust glükoositase sageli normaliseerub, kuid naine jääb suurema riskiga diabeedi tekkeks eluks. Seetõttu on soovitatav postnataalne salvesta glükeemia kontroll 4–12 nädala jooksul pärast sünnitust ning edasised kontrollid iga 1–3 aasta järel või vastavalt riskidele. Elustiili jätkamine vähendab pikaajalisi riske.