füüsikaliskeemiliste

Füüsikalis-keemilised omadused on mõiste, mida kasutatakse aine või süsteemi omaduste kirjeldamiseks, mis ühendavad füüsikalisi ja keemilisi aspekte. Need omadused kirjeldavad, kuidas aine käitub erinevate tingimuste—nagu temperatuur, rõhk või keskkonna koostis—mõjul ning hõlmavad nii energiat kui ka koostist puudutavaid tunnuseid. Füüsikalis-keemiline lähenemine moodustab aluse füüsikalis-keemilisele teadusele, mis uurib energia muutusi, tasakaalu ja reaktiivseid mehhanisme.

Füüsikalised omadused hõlmavad olekut (tahke, vedel, gaasiline), tihedust, sulamis- ja keemispunkte, lahustuvust, kõvadust, elektrilist juhtivust, magnetilisi omadusi ja optilisi omadusi (läbipaistvus, refraktsioonindeks). Need omadused võivad muutuda temperatuuril või rõhul ning sõltuvad sageli ka aine koostisest ja struktuurist ning sellest, kuidas molekulid on omavahel seotud.

Keemilised omadused kirjeldavad, kuidas aine reageerib teiste ühenditega ning millised on selle oksüdatsiooni- ja redoks-olekud, hapete ja aluste tugevus ning üldine stabiilsus. Nende hulka kuuluvad reaktiivsus, lagunemine, põletatavus ning teised keemilise käitumise näitajad, mis võivad tingimuste ja koostise muutmisel muutuda.

Uuringute ja rakenduste jaoks kasutatakse mitmesuguseid meetodeid, sealhulgas termodünaamilisi uuringuid, kalorimeetria ja spektritehnikaid (UV-Vis, IR, NMR), mass-spektromeetriat, difraktsiooni ja elektrokeemiat ning pindade omaduste mõõtmist (BET ja porosusanalüüs). Need meetodid võimaldavad määrata nii füüsikalisi kui keemilisi omadusi täpselt ja korrigeeritult.

Rakenduste valdkonnad hõlmavad materjaliteadust, polümeeritehnoloogiat, katalüüsi, keskkonna- ja farmatseutilisi uuringuid ning nanotehnoloogiat, kus mõistetakse ja kontrollitakse ainet moodustavate molekulide käitumist ning nende omaduste sõltuvust tingimustest. Füüsikalis-keemilised omadused on seega keskne alus nii uuringuteks kui ka arendustööks erinevates tööstusharudes.