evolutsiooniga

Evolutsioon on populatsioonides toimuv pärilike tunnuste järkjärguline muutumine põlvkondade jooksul. Selle peamised mehhanismid on looduslik valik, geneetiline drift, mutatsioonid, geenivool ja rekombinatsioon, mis põhjustavad tunnuste sageduste muutumist ja võivad viia uute liigide tekkimiseni.

Ajalugu: evolutsiooni idee on esitatud juba varasesse ajastusse, kuid kõige laiemat mehhanismi kirjeldasid 19. sajandi teadlased Charles Darwin ja Alfred Russel Wallace loodusliku valiku kaudu. Ka hilisemad tööd ühendavad pärilikkuse, populatsioonibioloogia ja ökoloogia, mille tulemusel kujunes kaasaegne evolutsiooniteooria ehk süntees.

Tõendid: fossiilid näitavad ajaloolist muutumist ja üleminekuid; biogeograafia selgitab liigide jaotuslikku mitmekesisust; homoloogilised ja analoogilised struktuurid ning embrionaalne areng viitavad ühist pärilikkusele; molekulaarne geneetika ja DNA järjestused annavad täpseid seoseid liikide vahel ning jälgivad evolutsiooni ajalisi muutusi.

Mehhanismid ja protsessid: looduslik valik soosib tunnuseid, mis parandavad ellujäämist ja paljunemist; mutatsioonid annavad uusi alleele; geneetiline drift on juhuslik muutus väikestes populatsioonides; geenivool ühendab või isolatsiooniga võib piirata geneetilist sarnastust; rekombinatsioon loob uusi geneetilisi kombinatsioone.

Spetsiooni tekkimine: geograafiline, ökoloogiline või sotsiaalne isolatsioon võib aja jooksul viia populatsioonide eristumiseni ja uue liigilisuse kujunemiseni.

Tähtsus: evolutsioon on bioloogia keskne kontseptsioon, mis seletab eluslooduse mitmekesisust ja muutumist ning kujundab meie arusaama elust Maa peal.