erikohtlemised

Erikohtlemised on Eesti keeles termin, mis viitab spetsiaalsetele või erandlikele tingimustele, mis kohaldatakse konkreetsetele isikutele või gruppidele võrreldes tavatingimustega. Sõna koosneb sõnadest eriline ja kohtlemine. See mõiste leiab rakendust erinevates valdkondades, sealhulgas õiguses, hariduses, tervishoius, tööelus ja halduses. Erikohtlemised võivad hõlmata kohandatud ligipääsu, erivajadustele vastavaid teenuseid, erandeid tavapõhistele reeglitele või prioriteetseid meetmeid, mis põhinevad õigustatud vajadustel, seadusel või poliitikatel.

Õiguslikult peab erikohtlemine olema põhjendatud, proportsionaalne ja läbipaistev ning selle kasutamine peab tasakaalustama võrdsuse ja erivajaduste vajadust. Ostude või teenuste puhul võivad erikohtlemised ilmneda ajutistena või püsivana ning need võivad olla reguleeritud riiklike või kohalike õigusaktidega.

Näited: hariduses võivad koolid pakkuda individuaalseid õppekavasid või tugiteenuseid; töökohal võib töökeskkonna kohandamine lubada ligipääsu ja töövõimet; tervishoius võib prioriteet või eraldi teenindus mõnele rühmale parandada ligipääsu ja tulemusi. Avalikus sektoris võivad erikohtlemised tulla seaduslike eranditena tavapõhiste menetluste sätetes.

Kriitika keskmes on tasakaal võrdsuse ja vajaduste vahel ningRisk stigmatiseerumisest või liigsest segamisest. Õigel tasemel teostatud erikohtlemised võivad suurendada kaasatust, kuid neid tuleb jätkusuutvalt ja läbipaistvalt hallata.