emulsifitseerimise

Emulsifitseerimine on protsess, mille käigus kahe või enama omavahel segamatult faasi, tavaliselt vee ja õli, kombineeritakse stabiilseks emulsiooniks. Selle saavutamiseks kasutatakse emulsifitseerijaid ehk emulgaatoreid ning mehaanilist töötlemist, mis vähendavad faaside vahelise pindpinevuse ja loovad dropletide dispersiooni.

Emulsioonid jagunevad peamiselt kahte tüüpi: õli-vedelikus emulsioon (O/W), kus õli moodustab väiksed tilgad vees, ja vees-õlis emulsioon (W/O), kus vesitilgad on hajutatud õlis. Emulgaatorid aitavad stabiliseerida piirit kahe faasi vahel, moodustades korpuse ümber tilgad. Need võivad olla loomsed (nt lecitiin munavalgest), taimset päritolu või sünteetilised ning sageli töötatakse koos teiste koostisosadega, et mõjutada emulsiooni omadusi.

Mehaanilised meetodid, mis emulsiooni loomisel kasutusele võetakse, hõlmavad segamist, homogeniseerimist, kõrgsurve emulsifitseerimist ja mõnikord ultrasonikatsiooni. Piirit pinda lõigates tekivad väiksemad tilgad ja paremini jaotuvad faasid, kuid emulsiooni stabiilsus sõltub tilkade suurusest, emulsifitseerijate hulgast, faaside suhtest ja viskoossusest.

Stabiilsus võib ajas kahaneda erinevate mehhanismide tõttu, nagu dropletide koalesens, Ostwaldi ripenemine, kohendamine või kreeming. Temperatuur, pH ja ainevahetuslikud tingimused mõjutavad samuti emulsiooni pikaajalist stabiilsust.

Rakendused hõlmavad toiduaineid (majonees, kastmed, jäätis), kosmeetikat (kreemid, seebid) ja farmaatsiat. Emulsifitseerimine võimaldab kombineerida koostisosi, mida eraldi segades ei lahustu või ei ühildu, ning luua soovitud koostise ja tekstuuri.