elektrivalgustuse

Elektrivalgustus on valgustus, mille realiseerimiseks kasutatakse elektrienergiat valgusallikate kaudu. See hõlmab erinevaid valgusallikate tüüpe, valgustite süsteeme ning juhtimis- ja energiasäästumeetmeid, mis võimaldavad valgustust kohandada vastavalt kasutusväljale ja ajale.

Ajalugu: 19. sajandi lõpus hakati laialdaselt kasutama elektrilist valgust, mis asendas süttiva või gaasivalgustuse. 20. sajandil lisandus fluoresents- ja HID-tehnoloogia, ning viimastel aastakümnetel on domineerivaks saanud LED-tehnoloogia.

Valgusallikad ja süsteemid: esmane valgusallikad on hõõglambid, halogeenlambid, fluoresentslambid ning LED-lambid. Valgustite süsteemid koosnevad valgustitest, mõnikord draiveritest ja ballastsidest. Väärtused: valgusvoog (lumenid), energiakasutus (lm/W), värvitemperatuur (Kelvin) ja värvitoon (CRI). Valgusjuhtimine hõlmab lüliteid, dimmereid ning päevavalguse ja liikumise põhiseid andureid.

Rakendused ja regulatsioonid: elektrivalgustus kasutatakse sise- ja välisvalgustuses, töökohal ja linnakeskkonnas. Seadused ja standardid määravad ohutuse, valgusnõuded ja energiasäästu kriteeriumid; paljudel turgudel on energiamärgised ja jäätmete käsitlemise nõuded. ELi standardid ja EN/IEC-rahvusvahelised standardid on laialt kasutusel.

Tulevik ja väljakutsed: LED-tehnoloogia on muutnud valgustustööstust, suurendades energiatõhusust ja eluiga. Nutikad ja ühendatud valgussüsteemid võimaldavad automaatset reguleerimist ning energiasäästu. Keskkonnamõju vähendamiseks on oluline vähendada jäätmeid, hallata valgusreostust ja järgida säästvaid tootmis- ning kasutusvõimalusi.