eksposiomallinnusta

Eksposioonimallinnus on riskihindamise ja teaduslike uuringute valdkonnas kasutatav meetod, mille eesmärk on hinnata inimeste või ökosüsteemide kokkupuudet teatud ohuainete või teguritega. Selle abil kirjeldatakse, kui palju, millal ja milliste ekspositsiooniteede kaudu kontakt toimub ning millised on erinevate elanikkonnarühmade või liigidünaamika erinevused.

Põhielemendid on allikad (emissioonid), keskkonna transport ja jaotus ning vastuvõtjad (inimesed, loomad, taimed). Ekspositsiooniteed hõlmavad inhalatsiooni, neelamist ja nahaga kontakti. Modellid võivad olla deterministlikud või probabilistlikud ning sageli põhinevad massibalance põhimõtetel; mõnikord kasutatakse ka füsioloogiliselt põhinevaid PBPK-mudeleid.

Rakendused hõlmavad keskkonna- ja tarbekaubanduslikku riskihindamist, õhu kvaliteedi ja töökeskkonna ohutuse hindamist, tootesissetungi ning radioloogilise kokkupuute hindamist.

Piirangud ja ebakindlused tekivad andmete kvaliteedi, sisendite variatsioone ning mudeli struktuuri valikute tõttu. Hinnanguid täiendab sageli biomonitoring ja kogutud mõõtmised, mis aitasid kalibreerida ja valideerida mudeleid ning parandada otsuste tegemise aluseks olevaid riskiarvutusi.