eesmärgipõhisest

Eesmärgipõhine lähenemine viitab sellele, kuidas planeerida ja korraldada tegevused nii, et need viiksid konkreetsete eesmärkide saavutamiseni. Eesmärgid võivad olla kvantitatiivsed (nii mõõdetavad kui suurus]) või kvalitatiivsed (nt oskuste arendamine, kvaliteet). Eesmärgipõhisuse keskmes on tulemuste nimelistingud ja nende mõõdetav ning jälgitav saavutamine, sageli kasutades konkreetseid kriteeriume ning ajakavasid.

Tavapärased rakendusalad hõlmavad haridust, äri ja projektijuhtimist. Hariduses on levinud tulemus- või eesmärkipõhine hindamine, mille puhul õpe ja hindamine on suunatud kindlatele õpitulemustele. Äri- ja projektijuhtimises kasutatakse eesmärgidena strateegilisi outcomes’e, millele alluvad tegevused, ressursid ja ajakava. Ka tarkvaraarenduses ja teenindusalal võib eesmärkipõhine lähenemine aidata nihutada tähelepanu kliendi väärtuste ja lõppsaavutuste saavutamisele.

Eelised hõlmavad selgeid ootusi, paremat ressursijagamist ja võimet näha, kas ülesannad viivad soovitud tulemusteni. See võimaldab ka paremat hindamist ja aruandlust ning suurendab vastutust. Kriitika keskendub mõnikord liigse mõõdetavuse riskile, mis võib varjutada inim- ja kontekst-tegurite olulisust, ning lõpliku eesmärgi ning muutuvate oludade vahelisele kooskõla puudumist.

Seos teiste mõistetega hõlmab tulemus- või outcome-põhist lähenemist, mis rõhutab lõpptulemuse kvaliteeti. Üldiselt on eesmärgipõhine mõistus tööriist, mis aitab korraldada tegevusi ning hinnata nende mõju tulemustele.

Näide: koolis võib eesmärgipõhine hindamine määratleda vajalikud õpitulemused ja hinnata, kas õpilane on neid saavutanud, selle asemel et keskenduda ainult protsessi või õppekava täitmisele.