ebaregulaarseid

Ebaregulaarsed või ebaregulaarseid vormid tähistavad sõnu, mis ei järgi keele tavapärast pöördu- või käänelahendust. Eesti keeles keskendub see peamiselt tegusõnade vormidele, kuid mõnikord võib see mõne muu suguvõsa sõnade puhul tähendada ka ebareeglipära käänet või esitust. Ebaregulaarsused ilmnevad siis, kui vorme ei saa kujundada lihtsa reeglipärase lisamise teel või kui sama sõnal on eri ajavormides ja ühikulises kasutuses täiesti erinevad juured.

Tüüpilised ebaregulaarsused hõlmavad: stemmi muutumist (stemm muutub või kaasneb vokaalivahetus), suppleetivseid vorme (eraldi juurt moodust, mis ei arene analoogiliselt teistest vormidest), ning vahel eraldi mineviku või kestva aegade vorme. Sellised vormid tekivad ajapikkuse muutuste, analüüsiürituste või tähenduste muutuste tulemusena ja võivad ilmneda nii leksikaalse kui morfoloogilise tasemel.

Näited: tegusõnad “olema” ja “tegema” on Eesti keeles klassikalised ebaregulaarsed. Olemise vormides on isikupõhised juured olen, oled, on, oleme, olete, on ning mineviku ja osaliku vormide kõrval erinevad siduvad vormid. Tegema toob välja: teen, teed, teeb, teeme, teete, teevad. Ka “minema” näitab märgatavat vokaalset või konsonantset stemmi muutust (lähen, lähed, läheb, läheme, lähete, lähevad).

Ebaregulaarsuste mõistmine ja klassifikatsioon on oluline osa keeleõppest ja ajaloolisest grammatikast, kuna need vormid annavad märku keele arengu ja analoogiate käitumise kohta.

---