difraktsioonivõrgust

Difraktsioonivõre on optiline seade, mis koosneb suurest hulgast paralleelsetest, tihedalt paigutatud piludest või peegeldavatest joontest, mis on jaotunud ühtlase vahemaa tagant. Tavaliselt koosneb see substraadi pinnale graveeritud või sadestatud mustrist. Kui valguslaine läbib või peegeldub difraktsioonivõrest, läbib see difraktsiooni ja interferentsi protsesse. See põhjustab valguskiirte hajumise erinevatesse suundadesse, sõltuvalt lainepikkusest ja võre parameetritest.

Difraktsioonivõre töötab interferentsi põhimõttel. Kui valgus satub võrele, difrageerub iga pilu või joone kaudu tulev laine. Need difrageerunud lained interfereerivad siis omavahel. Kohati, kus lained on konstruktiivselt interferentsis, ilmneb maksimumvalgus, samas kui destructiivse interferentsi korral ilmneb miinimumvalgus. Interferentsi muster, mis tekib, on sõltuvuses valgusallika lainepikkusest ja võre piilude või joonte vahelisest kaugusest, mida nimetatakse võre konstantsiks.

Difraktsioonivõresid kasutatakse laialdaselt spektroskoopias, et eraldada valgus selle komponentlainepikkusteks. Kui valgus läbib võret, difrageerub erinevad lainepikkused erinevate nurkade all, võimaldades spektri analüüsi. Neid kasutatakse ka optilistes seadmetes, nagu spektromeetrid ja monokromaatorid, kus neid kasutatakse soovitud lainepikkuse valimiseks või isolatsiooni saavutamiseks. Samuti on neil rakendusi holograafias ja muudes optilistes tehnoloogiates. Difraktsioonivõre võime valgust lainepikkuse järgi lahutada teeb sellest väärtusliku vahendi teaduses ja tehnoloogias.