detsentraliseerimist

Detsentraliseerimine ehk volituste, vastutuse ja ressurside jagamine keskse valitsuse ning piirkondlike või kohalike asutuste vahel on poliitiline ja halduslik protsess. Selle eesmärk on suurendada otsustusvõimet ja asjakohasust ning parandada teenuste kättesaadavust, kvaliteeti ja vastutust. Detsentraliseerimine hõlmab nii poliitilist otsustusõigust kui ka administratiivset ja rahastusalast autonoomiat erinevatel tasanditel.

Võimalikud lähenemisviisid hõlmavad administratiivset dekoncentreerimist, mille käigus riigi asutuste töö jaguneb piirkondlikele või kohalikele osakondadele; devolution ehk otsustusõiguse andmist madalamatele tasanditele; ning finantsdetsentraliseerimist, kus omavalitsustel on rohkem kontrolli tulude ja kulude üle.

Plussid hõlmavad paremamat teenuste kohandamist kohalike vajadustega, suuremat arvestatavust ning põhiseaduslike ja demokraatiliste reformide toetamist; detsentraliseerimine toob sageli kaasa kohaliku innovatsiooni ja vastutuse. Puudused hõlmavad suutlikkuse ja ressursijagat ebavõrdsust, koordineerimise ja standardite säilitamise raskusi ning potentsiaalset regionaalset lõhed.

Riiklikud ja rahvusvahelised kogemused näitavad, et detsentraliseerimise edukus sõltub vastutuste selgest jaotusest, tugevatest institutsioonidest ning piisavast rahastamisest. See on levinud paljudes riikides ning süsteemid varieeruvad oluliselt. Eestis on kohaliku omavalitsuse autonoomia ja detsentraliseerimise protsessid olnud oluline osa haldusreformidest.