derivaatsioonile

Derivaatsioon on sõnade moodustamise protsess, mille käigus alusvormile lisatakse derivaativseid sufikseid või prefikseid, et moodustada uusi sõnu. Derivaatsioon võib muuta sõna töört, semantilist erinevust või rõhutada teistsugust kasutusala, ning tihti viib see sõna klassi muutumiseni (nt verbist nimisõnaks või omadussõnast nimisõnaks). Erinevalt liitsõnadest ühendab derivaatsioon olemasolevaid morfeeme uuteks tähenduste ja funktsioonidega vormideks, millel on endal oma leksikaalne üksus.

Kõige sagedasemad derivaatsiooni tüübid Eestis hõlmavad sufiksoloogilisi vorme nagu -ja (nt laul–laulja, laulja), -mine (nt lugemine, kirjutamine) ning -lik (nt ilus–iluslik). Samuti võib kasutada muudatusi, mis muudavad tähendust või õpetatavad omadusi (nt -ne, -iline). Derivaatsioon on sageli produktiivne, mis tähendab, et uut sõnaliiki on võimalik moodustada korduvalt ning nii sünnivad uued sõnad sageli seosega olemasoleva märgiga. Sõnade moodustamise ajal võivad fonoloogilised muudatused toimuda, kuid põhitähendus ja osa tähendusest jäävad seotud.

Derivaatsioon erineb infleksioonist, kus vormid muutuvad peamiselt grammatilisteks vastete jaoks (kääned, ajavormid) ilma sõna tüüpi muutmata. Erinevalt liitsõnadest ei liida derivaatsioon alati kahte eraldi juuri; selle asemel lisatakse osa lisandist alusvormile uue tähenduse või kategooria andmiseks. Derivaatsioon on oluline osa Eesti morfoloogiast ning mängib keskset rolli uute sõnade loomises ning keele arengu kujundamisel.