deletioonide

Deletsioonid ehk deletioonid on kromosoomi või selle osa kadumine, mille tagajärjel tekib genoomilise materjali puudus. Need võivad olla germinaalsed (päranduvad) või somaatsed (tekivad elutsükli jooksul rakkudes) ja võivad puudutada ühe või mitme geeni piirkonda. Deletsioonid võivad olla erineva suurusega ning nende kliiniline tähendus sõltub kadunud piirkonna geneetilisest sisu ja doseeritavusest.

Tüübid hõlmavad peamiselt terminaldeletsioone, kus kadub kromosoomi ots, ja interstitsiaalset deletsiooni, kus kaotatakse sisemine segment, säilitades otsad. Deletsioonide täpne mõju ravimisel või arengus sõltub kadunud geenide kogumist. Mõned geenid on dosagesensitiivsed ning nende puudumine võib põhjustada sündroomseid nähtusi või arenguhäireid; suuremad deletsioonid võivad põhjustada mitmekülgseid kliinilisi ilminguid.

Põhjused ja mehhanismid hõlmavad juhuslikke jagunemisel tekkivaid struktuurseid muutusi ning DNA parandamise vigasid. Struktuursed kordused ja mittetäielikud homologaatsed ühitused võivad viia NAHR-mehhanismiga suuremate deletsioonide tekkimisele; lisaks võivad toimuda mittetäielikud ühendamise (NHEJ) korrektsioonid pärast DNA lõhkeid. Deletsioonid võivad esineda nii kaasasündinult kui ka somaatiliselt, ning neid leidub sageli erinevates haigustes, sealhulgas onkoloogias.

Kliiniline tähtsus varieerub: haploinsuffientsus ja kontiguageenide sündroomid võivad anda mitmekülgse kliinilise pildi, alates arengupeetustest kuni südame ja nägemise kaasuvate omadusteni. Näited: cri-du-chat sündroom (5p-deletsioon), Williamsi sündroom (7q11.23) ja DiGeorge’i sündroom (22q11.2). Diagnostika hõlmab karyotüpimist, FISH-i ja mikroreaktsiooni meetodeid nagu array-CGH ning vajadusel kogu genoomi sekveneerimist, eriti prenatalsete testide kontekstis. Somaatilised deletsioonid on oluline roll ka vähkkasvajates, kus need võivad kaotada kasvuahela- ja osalevaid geene.