deformatsioonipõhist

Deformatsioonipõhist (deformation-based) lähenemist kasutatakse erinevates teadus- ja insenerivaldkondades, et kirjeldada kuju muutuseid ning nende põhjustatud omaduste muutusi materjalides ja struktuurides. Selline käsitlus seab deformatsiooni või strain’i keskseks muutujaks ning keskendub kuju ja vormi muutuste analüüsile, mitte pelgalt absoluutsetele pingetele või energiale.

Peamine erinevus pinge- või energiapõhiste lähenemistega on see, et deformatsioonipõhine lähenemine modelleerib ja hindab materjali käitumist deformatsiooni kaudu. See tähendab, et strai ning deformatsiooniväljad on mudelite ja eksperimentide põhielemendid ning nende kaudu kirjeldatakse näiteks plastilist deformatsiooni, kumerdamist või kokkusurumist. Deformatsioonipõhised mudelid võivad kasutada ka deformatsiooni invariants või lokaalset straini, et kirjeldada materjali omaduste muutumist koormuste all.

Rakendused hõlmavad laia spektrit: materjaliteadus ja tööstuslik vormimine kasutavad deformatsiooni kaudu loodud juhiseid kvaliteedi ja tootmise kontrolliks; geotehnika ja tsiviilehitus analüüsivad maapinna ja konstruktsioonide deformatsiooni; biomeditsiinis uuritakse pehmete kudede ja organite deformeerumist; ning kujutiste analüüsis kasutatakse deformatsioonipõhiseid meetodeid pildiregistratsiooniks ja kuju jälgimiseks. Kõrgemal tasemel on see lähenemine kasulik ka ajaliste muutuste jälgimisel ning anomaaliate või vigade varajases tuvastamisel.

Metoodikalt kasutab deformatsioonipõhine lähenemine sageli deformatsiooniväljade mõõtmist, näiteks digitaalse pildikorrigeerimise (DIC) abil, ning seejärel arvutustel või simulatsioonidel põhinevaid strain- või vormimuutuste analüüse. See võimaldab otsest seost kuju muutuste ja materjali käitumise vahel, kuid nõuab täpseid mõõtmisi ja sageli keerukaid arvutuslikke tööriistu.