debranchingensüümid

Debranhingensüümid on ensüümide rühm, mis osalevad glükogeeni ja amilopektiini harude lõhkumisel. Nad lõhustavad alfa-1,6-gliidosideid ja teevad harud paremini ligipääsetavaks, mis võimaldab polüsahhariidide täielikku lagunemist glükoosiks. Debranhingensüümid on oluline osa süsivesikute metabolismist nii loomadel kui taimedel.

Glikogenolüüs: glükogeen fosforülaas lagundab glükoos-1-P-ni kuni jääb limit-haru. Debranhingensüümid täidavad kaks funktsiooni: 4-α-glukanotransferaas teisaldab kolmest glükosiidjäägist haru teisele ahelale; amylo-1,6-glükosidaas hüdroliseerib alfa-1,6-lingi ja vabastab vaba glükoosi. Koostoimel võimaldavad nad harude täielikku eemaldamist ja glükoosi vabastamist.

Tüübid: loomadel on glükogeenide debranchingensüüm (AGL), mis omab mõlemat aktiivsust (4-α-glukanotransferaas ja amylo-1,6-glükosidaas) ühe valgu kaudu. Plantides ja bakterites esinevad isoamülaas ja pullulanaas ning neil on erinev substrateerimislaad ja roll tärklise lagundamisel.

Seosed haigustega: debranchingensüümi puudulikkus põhjustab Cori haiguse ehk GSD III, mille korral glükogeen koguneb limiid-lahutustega maksas ja lihastes, põhjustades hepatomegaliat, hüpoglükeemiat ja muid sümptomeid.

Rakendused: toidutootmises ja biotehnoloogias kasutatakse debranchingensüüme tärklise lagundamiseks, glükoosi vabanemiseks ning täiendava voolavuse tagamiseks suhkruainete töötlemisel.