chromiumoksiidikiht

Chromiumoksiidikiht on õhuke kroomioksiidist (peamiselt kroom(III)oksiid, Cr2O3) koosnev pinnakiht, mis tekib metalli või kroomisisaldusega legeeringute pinnale oksüdeerumisel või valmistustehnoloogiate teel. Seda kihti nimetatakse sageli ka kroomoksiidiks või passiivkihiks ning see on olulise tähtsusega korrosioonikaitse ja kõrge temperatuuriga stabiilsuse tagamisel.

Kroom(III)oksiid on tahke, enamasti roheline ühend, millel on korundi struktuur ja suurepärane kemikaalide ning oksüdatsioonikindlus. Loomulikult tekkiv passiivkih tavalistel roostevaba terastel on tavaliselt väga õhuke (mõned nanomeetrid), kuid piisav, et vähendada elektrokeemilist reaktiivsust ja võimaldada kihtide osalist „taastumist” õhus või vees oleva hapniku juuresolekul. Tugevamaid ja paksumaid kroomoksiidikihte toodetakse näiteks termilise või plasmaoksüdatsiooni, keemilise sadestuse, PVD/CVD‑protsesside ja konverteerimiskatete abil.

Rakendused hõlmavad korrosioonikindlaid katteid, kõrgsurvetöödele ja kuumtöötlusele vastupidavaid pinnakihte, elektroonika ning pigmentidena (kroomoksiidroheline). Chromiumoksiidikiht erineb oluliselt toksilisest kroom(VI) ühendist; kroom(III) on üldjuhul vähem ohtlik, kuid tööstuslik töötlemine ja tolm võivad nõuda ohutusmeetmeid ja keskkonnakontrolli.