chromatograafiat

Kromatograafia on eraldus- ja analüüsimeetod, mis põhineb ainete erineval jaotumisel püsiva faasi (staatne faas) ja liikuva faasi vahel. Proov segatakse lahustiga ja viiakse läbi süsteemi, kus komponendid liiguvad erinevatel kiirustel sõltuvalt nende interaktsioonidest püsiva faasi ja lahusti vahel. Sõltuvalt süsteemi tüübist võivad eraldamisel peamisteks mehhanismideks olla adsorptioon, lahustuvus, ioonvahetus või molekulide suurus.

Kromatograafiat on laialdaselt kasutusel kolonni- ja kapillaar-kromatograafias, ning selle alaliigid hõlmavad gaaskromatograafiat (GC) ja vedelkromatograafiat (LC). GC kasutatakse peamiselt volatile komponentide eraldamiseks gaasilises või kapillaarses kolonnis ning LC-variandid, nagu kõrgtugev vedelkromatograafia (HPLC), on laialdaselt levinud vedelike eraldamiseks. Põhifaasideks on tavaliselt erinevad staadiafaaside tüübiga: inertsed või polaarse ja mittepolaarse iseloomuga materjalid, näiteks silika, alumiin- või C18-kauplused ja resiinid.

Tüüpilised rakendused hõlmavad kvaliteedi kontrolli ravimite ja toorainete puhul, biokeemiliste ja kliiniliste proovide analüüsi, keskkonna- ja toiduohutuse näitude eraldamist ning aineidentifitseerimist kombineerituna spektroskoopiliste või mass-spektrometriliste detektoritega.

Detektoritena kasutatakse UV/Vis-, refraktsiooni-, FIU- ning sageli mass-spektromeetrit (MS) või FTIR-laineanalüüsi. Kromatograafia pakub täpset eraldustainete identifitseerimiseks ja kvantitatiivseks määramiseks keerulistes seguainetes.