automaatsedpilootregulaatorid

Automaatsed pilootregulaatorid (autopilotsüsteemid) on lennukites kasutatavad kontrollsüsteemid, mis võimaldavad lennuki asendi, kiiruse ja kõrguse kontrolli hoopis automaatselt vastavalt lennuplaanile või piloodi antud soovidele. Nende peamiseks eesmärgiks on lennu töökoormuse vähendamine, lennu täpsuse parandamine ja ohutuse suurendamine.

Süsteem koosneb kolmest põhikomponendist: juhtplatvormist või arvutist, mis töötleb sensorite andmeid ja väljastab juhtmärke; aktuatoritest, mis teostavad roolimise ja mootorite/atmosfäärilise jõu muudatusi; ning anduritest, mis annavad teavet lennuki kõrguse, kiiruse, kallaku, kursi ja teiste oluliste parameetrite kohta. Tüüpilised andurid hõlmavad kiirus- ja kõrgusmõõtureid, pürt- või maatriksinäidikuid, kiiluandureid ja GPS-mooduleid.

Tööpõhimõte põhineb tagasiside kontrollil: soovitud state (kõrgus, kurs, kiirus) võrdlus tegelikuga ning vea kompenseerimine juhtmärkide abil. Autopilood võivad kasutada erinevaid reguleerimis- ja seostamisrežiime ning neid on võimalik kombineerida teiste süsteemidega, näiteks autothrottle (automaatsed mootori kiiruse seaded) ja lennujuhtimise valikutega.

Režiimid hõlmavad tavaliselt asendi hoidmist (rolli ja kallet kontrollides), kõrguse hoidmist, vertikaalse kiiruse hoidmist, kursi hoidmist ning navifunktsioone (GPS-, VOR/ILS-põhised lährekäitumised). Samuti on olemas lähenemisrežiimid, mis aitavad lennukil kergemini maanduda. Üldine kasutusviis on piloodi käsu või lennuplaani rakendamine ning vajadusel käsitsi sekkumise võimalus.

Seadusandlus ja ohutustingimused erinevad, kuid rahvusvahelised regulatsioonid (nt EASA, FAA) nõuavad autopilootide nõuetekohast paigaldust, testimist ja turvafunktsioonide integreerimist. Autopilootidel on suur tähtsus kaasaegses kommerts- ja tarbeflottis.