anioonidega

Anioonid on negatiivse laenguga ioonid, mis tekivad, kui aatom või molekul omandab lisalaengu elektronide näol. Lahustes leiduvad anioonid tekkivad sageli hapete konjugaatsetena või lahusesse dissotsieerides sooladeks jagunedes. Anioonide üldine laeng on tavaliselt -1, kuid mõnel juhul võib see olla -2 või -3.

Peamised anioonide tüübid hõlmavad halogeenianioone (nt Cl-, Br-, I-), oksaane (nt NO3-, NO2-, SO4 2-, CO3 2-, PO4 3-, HCO3-), ning orgaanilisi anioone (nt CH3COO-, HCOO-, C6H5COO-). Anioonide mitmekesisus peegeldub nende keemilises reaktiivsuses: nad võivad toimida kontsentreeritud lahustes lahustuvate soolade moodustajana, osaleda happe-base reaktsioonides ja osutada aluseidena konjugaatsete hapete baaside rolli.

Anioonidel on oluline roll nii keemias kui ka eluslooduses. Nad mõjutavad lahuse pH-d, ioonse juhtivuse ja redoksreaktsioonide toimumist. Bioloogiliselt on mõned anioonid (nt fosfaat- PO4 3-, kloriid Cl-) elutähtsad; fosfaatrühmad moodustavad DNA ja RNA luustiku. Tööstuses on anioonid kasutusel väetistes (nitraadid NO3-, fosfaatid PO4 3-), puhastusprotsessides ja erinevates keemilistes sünteesides.

Analüüsil on tähtsad meetodid ion chromatographia ja kapillaar-elektroforees, mis eristavad ja mõõdavad erinevaid anione. Ohutus ja keskkonnamõju sõltuvad konkreetsest anioonist; mõned anioonid, näiteks CN- või S2-, võivad olla väga toksilised ning vajavad ettevaatlikku käsitlemist.