alternatiivmeditsiin

Alternatiivmeditsiini käibel on palju vorme ja lai tähendus; see viitab tervishoiu praktikale ja ravivõttedele, mida tavapärases meditsiinis ei peeta standardseteks või mida kasutatakse selle asemel. Mõiste hõlmab nii iseseisvaid ravipraktikaid kui täiendavaid meetodeid tavapärase raviga paralleelselt või järgmisel kuuluv. Sageli eristatakse komplementaarset (täiendavat) meditsiini, mis pannakse koos tavapärase raviga, ning eespool nimetatud alternatiivset ravi, mida ei soovitata tavapärase meditsiini asendusena.

Alternatiivmeditsiini valdkond sisaldab mitmesuguseid suundi, sealhulgas taimset ravi (phytotherapy), homeopaatia, akupunktuur, kiropraktika, osteopaatia, refleksoloogia ning mõningaid dieeti või toidulisandeid puudutavaid lähenemisi. Mõned praktikad on ajalooliselt olnud laialdaselt kasutusel, teised on tekkinud hiljem ja neid hinnatakse eri riikides erinevalt.

Tõenduslik alus on meetoditi erinev: mõnel korral leidub perioodiliselt kontrollitud uuringuid, mis annavad mõningast tõendusbaasi, teistel juhtudel puudub tugev teaduslik kinnituste alus või tulemused on konflikti. Üldine tähelepanek on, et mõju võib osutuda osaliselt platseebo lausimaks või patsiendi ootustest sõltuvaks. Ohud ja riskid hõlmavad kõrvaltoimeid, koostoimeid ravimitega ning mõnikord võivad alternatiivsed meetodid viivitada tõhusa meditsiinilise raviga.

Regulatsioonid ja kasutuspraktika on riigiti erinevad: mõned meetodid on reguleeritud ja neile kehtivad koolitus- ning litsentsimise nõuded, teised toimivad vabamalt. Oluline on kriitiline hinnang, teaduslik tõendus ning vajadusel arutada valikuid tervishoiutöötajaga.