alternatiivkommunikatsiooni

Alternatiivkommunikatsioon, tuntud ka kui augmentatiiv- ja alternatiivkommunikatsioon (AAK), viitab kõigile kommunikatsiooniviisidele, mida kasutatakse kõne ja kirjaliku keele täiendamiseks või asendamiseks. Need meetodid on mõeldud inimestele, kellel on keerulisi kommunikatsioonivajadusi, sealhulgas neile, kellel on kõnehäired, arenguhäired, aphasia või muud neuroloogilised seisundid.

AAK-i süsteemid jagunevad laias laastus kaheks kategooriaks: mitte-tehnoloogilised ja tehnoloogilised. Mitte-tehnoloogilised meetodid hõlmavad kehakeelt, žeste, viipekeelt, pildikaarte ja muid visuaalseid abivahendeid. Need on sageli lihtsad ja kergesti kättesaadavad, kuid võivad olla piiratud keerukuse ja kiiruse osas.

Tehnoloogilised AAK-süsteemid varieeruvad lihtsatest helisalvestusseadmetest kuni keerukate elektrooniliste kommunikaatoriteni, mis kasutavad kõnesüntesaatoreid. Need seadmed võivad sisaldada eelprogrammeeritud sõnumeid, kohandatavaid sümboleid või täielikku klaviatuuri kirjutamiseks. Juurdepääsutehnoloogiad, nagu silmajuhtimine või peaosuti, võimaldavad inimestel, kellel on märkimisväärne füüsiline puue, neid seadmeid kasutada.

AAK-i eesmärk on parandada kommunikatsioonivõimet, suurendada sotsiaalset osalemist ja edendada keelelist arengut. Sobiliku AAK-süsteemi valik sõltub individuaalsetest vajadustest, oskustest ja eelistustest ning seda tehakse sageli koos logopeedide ja teiste spetsialistidega. AAK ei ole kõne või keele arengu takistus, vaid pigem selle toetamise ja edendamise vahend.