alloimmunisatsiooni

Alloimmunisatsioon on organismi immunoloogiline reaktsioon võõraste alloantigeenide vastu, mis pärinevad teiselt isikult. Selle tulemusena arenevad spetsiifilised antikehad antigeenide vastu. Kõige sagedasemad põhjustajad on vereülekanded, rasedused ja transplantatsioon.

Alloantigeenid võivad olla punaste vereliblede (RBC) või kudede ja HLA antigeenid, millest immuunreaktsioon võib viia oluliste kliiniliste komplikatsioonideni. Alloantikehad võivad tekitada ägeda või hilinenud hemolüütilise reaktsiooni transiidil, põhjustada loote hemolüütilist haigust või kahjustada siirdatud organi vastuvõtuvõimet.

Kliiniline tähtsus jaguneb peamiselt kolme valdkonda. Vereülekandmete puhul võivad alloantikehad põhjustada transfusioonireaktsioone ja verevarustuse probleemide riske, eriti kui antigeenid on patsiendil puudulikult identifitseeritud. raseduse käigus võib ema alloimmuniseeruda loote punaste vereliblede antigeenide vastu (näiteks RhD, Kell), mille tulemuseks võib olla hemolüüs lootel või vastsündinul. Transplantatsioonis võib donorilt pärinevate HLA-antigeenide vastu tekkinud alloimmunisatsioon põhjustada retsidi lõppimise või varjutada siirdamise edukust.

Diagnostika hõlmab antikehade uuringuid ja ühilduvuse kontrolli: seroloogiline antikeha puudumiste kontroll (antikehade ekse), panelreaktsioonantigeenid (PRA) ning crossmatch. Rasedatel jälgitakse ema antikehade tiitrit ja vajadusel hinnatakse loote aneemiat (nt keskjoa arteria MCA‑PSV) ning vajadusel teostatakse täiendavaid uuringuid. Ennetus ja ravi hõlmavad antigenide-vastaste komponentide kasutamist (antigeeni-negatiivsed verekomponendid), leukoreductioni ja laiemat antigenide järkjärgulist sobitamist. RhD alloimmuniseerimise ennetamisel annakse Rh immunoglobuliin (RhIG) õigel ajal Rh-negatiivsetele rasedatele.

Alloimmunisatsioon on oluline teema transfusioonimeditsiinis, obstetrikas ja organtransplantatsioonide valdkonnas ning nõuab hoolikat identifikatsiooni, sobitamist ja ennetusstrateegiaid.