alkoholisõltuvust

Alkoholisõltuvus on krooniline haigus, mida iseloomustab korduv kontrolli kaotav alkoholi tarvitamine ning selle jätkamine hoolimata kahjulikest tagajärgedest. Haigus hõlmab tugevat iha, kontrolli kaotust tarbimise üle ning korduvaid probleeme töö, suhetes ja tervises. Sõltuvus võib kaasneda füüsilise ja psühholoogilise sõltuvuse tunnustega ning tolerantsusega, mis tähendab vajadust tarvitada suuremaid koguseid sama mõju saavutamiseks.

Iseloomulikud sümptomid hõlmavad tugevat iha joomise järele, kontrolli kaotust tarbimise üle, alkoholi tarvitamist suurtes kogustes pikemas ajaperioodis ning jätkamist hoolimata kahjulikest tagajärgedest. Sõltuvust mõjutavad geneetilised, bioloogilised, psühhosotsiaalsed ja keskkonnategurid. Riskirühma kuuluvad tavaliselt nooremad inimesed, mehed ning need, kelle peres või kogukonnas on olnud alkoholi või ainete tarvitamise probleeme.

Diagnoos toimub vastavalt rahvusvahelistele klassifikatsioonidele (nt DSM-5 või ICD-11) alkoholi tarvitamise häire kriteeriumide alusel. Kriteeriumide täitmine teatud ajaperioodil määrab haiguse raskusastme: kerge, mõõdukas või raske.

Ravi on multidistsiplinaarne ja hõlmab psühhosotsiaalset tuge ning vajadusel medikamentoosset ravi. Tüüpiline lähenemine sisaldab motivatsiooniteraapiat, kognitiiv-käitumuslikku teraapiat ja sotsiaalset toetamist. Ravimid võivad olla naltreksoon, akamprosaat või disulfiraam. Ärajätmise faasis võib vajalik olla meditsiiniline detox ja sümptomite leevendamine.

Prognoos on individuaalne, relapse on sagedane. Varajane sekkumine, püsiv ravi ja toimiv sotsiaalne toetus parandavad tulemusi. Ennetus keskendub riskide vähendamisele, varajase avastamisele ning tervislike eluviiside ja tugisüsteemide tugevdamisele.