alaüürimisele

Alaüürimine on eluruumi või selle osa üürimine kolmandale isikule üürniku enda tarbeks. See võib toimuda ajutise vajaduse või üüri jagamise korral ning tavaliselt on see reguleeritud põhipinguga ja kehtivate seaduste alusel. Alaüürimine tähendab, et alaüürnik kasutab korterit või selle osa oma nimetuse all, kuid põhileping ja üürileandja huvid jäävad tagatud üürnikule.

Pooled ja lepingud: põhiping kinnitab üürileandja ja üürniku vahel, alaüürileping sõlmitakse üürniku ja alaüürniku vahel. Alaüürilepingus tuleb kirja panna alaüüriperiood, üür, hooldus- ja kasutustingimused ning vastutusel pädevad küsimused. Üürileandja jääb üldiselt vastutavaks põhipingil lubatud tingimuste täitmise eest, kuid alusleping arvestab alaüürniku õiguste ja kohustustega ning täpsustab, kuidas juhitakse tasuded ja garantiid.

Nõusolek ja piirangud: paljudel üürilepingutel on alaüürimise luba kirjalikult vaja; keelatud või piiratud võib olla alaüürimine näiteks lepingu lõpu, üürniku krediidi või kinnisvara reeglite tõttu. Kui nõusolekut ei saa, võib alaüürimine olla kehtetu ja tekitada lepingurikkumise tagajärgi.

Õigused ja kohustused: alaüürnikul on õigus kasutada eluruumi vastavalt alaüürilepingule ning ta peab järgima algse lepingu reegleid. Üürileandja ja üürnik vastutavad remondi ja hoolduse eest vastavalt lepingutele; signaalina on tähtis selgelt määrata, kes tasub elutööde kulusid ja millised on tagatised.

Praktilised näpunäited: kontrolli põhiping ning saa kirjalik nõusolek; säti alaüürileping, millal see algab ja lõpeb; määra üür ja tasud ning deposiit; lisa kirjalik kirjeldus ruumi seisukorrast ning vastutustest.

Näited ja seotud mõisted: alaüürimine ja sublating, üürileping, kinnisvara üürijuristus, deposiit.