ajasümmeetriast

Ajasümmeetria viitab olukordadele või nähtustele, kus ajaline järgnevus on oluline ja ei ole pööratav. Tavapäraselt mõistame sümmeetriat kui peegeldust või tasakaalu, kus objekt jääb muutmata, kui seda teatud operatsiooniga töödelda. Ajaline sümmeetria rikkuimine tähendab, et asjade käik enne ja pärast mingit sündmust või protsessi ei ole sama.

Füüsikas on ajasümmeetria fundamentaalne kontseptsioon. Enamik füüsikaseadusi on ajasümmeetrilised, mis tähendab, et nad kehtivad nii aja möödudes kui ka ajas tagasi minnes. Kuid on ka erandeid, näiteks termodünaamika teine seadus, mis ütleb, et entroopia ehk süsteemi korrapäratus aja jooksul suureneb. See näitab selgelt ajalist suunda – asjad kipuvad minema korrapäratusest korrapäratusse. Samuti on nn. nõrk tugevatoime, mis on rikkunud ajasümmeetriat.

Bioloogias on ajasümmeetria ilmekalt esindatud elutsüklite ja arengu kaudu. Organismid sünnivad, kasvavad, arenevad ja surevad kindlas järjekorras, mida ei saa tagurpidi pöörata. Sündimine ja suremine on ajaliselt eristatavad sündmused.

Igal elualal, kus on oluline tegevuste või sündmuste järjekord, ilmneb ajasümmeetria. See on nagu nool, mis osutab alati ühte suunda, eristades minevikku, olevikku ja tulevikku. Ilma ajasümmeetriata oleks maailm kaootiline ja mõistetamatu, sest põhjus ja tagajärg oleksid segamini.