ahelreaktsioonide

Ahelreaktsioonide mõiste hõlmab keemilisi ja füüsikalisi protsesse, kus ühe reaktsiooni toodetud osakesed käivitavad täiendavaid reaktsioone, mis võivad viia järjestikkase, enesehakkava reaktsioonini. Sellised ahelreaktsioonid võivad olla eneseturvaliselt kestvad või sõltuda tingimustest, nagu temperatuur ja reaktsioonitingimuste pidevus.

Keemilised ahelreaktsioonid koosnevad tavaliselt kolmest etapist: initatsioon (alguse loomine aktiveeritud keskusele), propagatsioon (aktiivsete keskuste poolt tekitatakse uusi keskusi ja reaktsioone) ning terminiatsioon/terminatsioon (aktiivsed keskused inaktiveeritakse või reageerivad üksteisega, lõpetades ahela). Paljud ahelreaktsioonid hõlmavad vabu radikaale; näide on radikaalne polümeriseerimine, kus monomeerid ühenduvad pikkade polümeeride ahelateks.

Nukleaarne või tuuma-ahelreaktsioon põhineb neutronite vahendusel toimivatel fissiioonidel. Vabanenud neutronid võivad käivitada täiendavaid fissiioone, mis omakorda tekitavad uusi neutroneid. Kontrollitud tuuma-ahelreaktsioonid kasutavad reaktorites moderaatoreid, reguleerivaid mehhanisme ja turvasüsteeme, et hoida voolu kontrolli all; kontrollimatu ahelreaktsioon võib põhjustada plahvatust ja ulatuslikku kahju.

Ahelreaktsioonide mõistmine on oluline paljudes valdkondades: keemilises sünteesis ja polümeeride tootmises, energiatarbimises ning teadus- ja ohutusalastes uuringutes. Keskuste elutsüklid, reaktsioonikiirus ja keskkonnatingimused määravad, kas ahelreaktsioonid on kasulikud või riskantsed.

---