Väärkasutus

Väärkasutus on mõiste, mis viitab millegi vale või lubamatult valesti kasutamisele, sageli vastupidiselt selle eesmärgile, reeglitele või seadustele. See hõlmab nii tahtlikku kui ka hooletusest tulenevat kasutamist ning võib ilmneda nii üksikisikute kui organisatsioonide tasandil. Eri kontekstides võrreldakse väärkasutust sageli õigetest kasutusviisidest kõrvalekaldumiseks või ressursside, õiguste või teenuste ebaõiglaseks või ohtlikuks kasutamiseks.

Valdkonnad, kus väärkasutust kirjeldatakse, on laialdased. Isikuandmete väärkasutus hõlmab loata kogumist, hoidmist või jagamist ning isikuandmete turva- või privaatsuse rikkumist. Tehniliste süsteemide ja digitaalse infrastruktuuri väärkasutus hõlmab näiteks ligipääsuõiguste kuritarvitamist, tarkvara illegaalset kasutamist või ressursside ebaefektiivset rakendamist. Avaliku raha või vara väärkasutus võib tähendada eelarve mitteäärilist sekkumist, korruptiivseid tehinguid või muude kui tähestatud eesmärkide rahastamist. Ametikoha väärkasutus puudutab juhtide või avaliku teenistuja otsest või kaudset isiklikku kasu, mida ametiülesannete täitmisel ei toeta.

Väärkasutusel on mitmesuguseid tagajärgi, sealhulgas õiguslikud karistused, rahalised kahjud, tööalased sanktsioonid ning usaldusväärsuse ja maine kahjustamine. Ennetuseks rakendatakse selgeid kasutusreegleid, järelevalvet, riskide hindamist, ligipääsukontrolli, auditeid ja töötajate koolitust. Whistleblower’ite kanalid ja eetilised koodid aitavad avastada ja vähendada väärkasutuse võimalust. See on laialt käsitletud mõiste, mis rõhutab vastutustundlikku ja läbipaistvat kasutust erinevates eluvaldkondades.