Vältimiskäitumisega

Vältimiskäitumisega viitab käitumis- või kognitiivsele mustrile, mille korral inimene püüab vältida või põgeneda olukordadelt, mida peab ebamugavaks, hirmutavaks või stressi tekitavaks. Selline käitumine võib olla adaptiivne lühiajaliselt, kuid pikaajaliselt võib see piirata igapäevast funktsioneerimist ning suurendada ärevust ja sotsiaalset isolatsiooni.

Vältimiskäitumuse mehhanismid hõlmavad õppimist, kus vältimine vähendab lühiajaliselt ebamugavust (negatiivne tagasiside), ning kognitiivseid eeldusi ja sotsiaalseid mudeleid, mis tugevdavad jätkuvat vältimist. See võib avalduda erinevates olukordades, alates sotsiaalsetest kontaktidest ja ärritavatest stiimulitest kuni valulike kogemuste või ebamugavate emotsioonide vältimiseni. Vältimine võib olla otsene (käitumuslik eemaldumine olukorrast) või kaudne (nt mõtete vältimine, kontrollimise või ruminatsiooni kaudu).

Vältimiskäitumine esineb laialdaselt üldises populasioonis, kuid on eriti levinud ärevushäirete ja mõnede isiksusehäirete kontekstis, näiteks vältiva isiksusehäire diagnoosi korral. See võib olla osa patsiendi patofüsioloogiast ning mõjutada niinimetatud funktsionaalset tulemust ja elukvaliteeti.

Hindamine põhineb kliinilisel intervjuul ja enesehindamisküsimustikel, mis mõõdavad vältimise ulatust ja selle mõju igapäevaelule. Ravi keskendub vältimise vähendamisele ja toimetuleku parandamisele: ekspositsiooniteraapia (järkjärguline kokkupuude kartmatavate stiimulitega), kognitiiv-käitumuslik teraapia ja vajadusel kaasuv farmakoteraapia. Edu sõltub järjekindlusest ja varajasest sekkumisest.