Võlakohustuse

Võlakohustus on õiguslik kohustus, mille kohaselt võlgnik peab tasuma võlausaldajale ettemääratud summa raha või täitma muud kokkulepitud kohustuse. See on tüüpiline laenulepingute ja võlakirjade puhul ning võib tekkida nii eraisikute kui ka ettevõtete vahel. Võlakohustus võib olla seotud tagatistega, näiteks pant või hüpoteek, mis suurendab võlausaldaja sissenõudmisvõimalusi.

Võlakohustuse sisu koosneb peamiselt kohustusest maksta kindel summa raha, sageli koos intressiga, ning järgida tähtaegu ja maksegraafikut. Sõltuvalt lepingust võib lisanduda viiviseid, leppetrahve ja muid maksekohustusi. Võlakohustused on täidetavad ning kui võlgnik ei täida, on võlausaldajal õigus nõuda kahjude hüvitamist, viivitamatu täitmise või kohtuliku sissenõudmise teel. Tagatised võivad anda võlausaldajale õiguse nõuda täitmist isegi võlakohustuse täitmata jätmise korral.

Võlakohustuste regulatsioon põhineb Eesti võlaõigusseadusel, mis sätestab kohustuste tekkimise alused, täitmise korra ja sissenõudmise mehhanismid. Erinevate rahastamisviiside puhul—laenud, võlakirjad, finantslepingud—on võlakohustuste olemus sarnane: need tekivad lepingust ning nende täitmise tagab sageli varaline tagatis või avalikult pakutav võlakiri.